Tibude lugemine

Eelmine, 7 aastat ja 2 kuud vana postitus ei ole ehk küll täide läinud oma võimaluste kohutavuses. Ent täna on samas punktis koos minuga palju, palju inimesi. Kohutavuse potentsiaali tajumises on selle ajaga toimunud nihe, mdia ma üldse võimalikuks ei pidanud. Eks anna see veidi edevusele jõudu - ja samas ka lootust, sest koos on lahendused võimalikud. 

Kus ma siis tänaseks olen? Muutunud on erialane kese, just nagu ma lootsin. Hakkamasaamise võimed on ehk minimaalselt edasi arenenud, aga on olemas koht, kus neid arendada, ja abstraktsel kujul ka teadmisi. 

Ent mis siis nüüd edasi? Mis märgi saaks täna maha panna?

7 aasta pärast on roheteemad ilmselt institutsionaalse reaalsuse osa ja põtkivad rohepesijad ja naftakompaniid üsna tõsiselt hädas. Kuna teadlikkus rohepesust on väga valdav ja üha kasvav arv teraseid silmapaare jälgib iga sellist võimalust, võib selle suhtes tekkinud trotsil olla huvitavaid järelmeid, sh käegalöömist, küünilisust ja skepsist, ent ühtlasi sunnib see muutustele. Kui just pole toimunud poliitilisi mullistusi, mis sarnaselt teiste paikadega, kus keskkonnasurve viib äärmuslikkusele, liigutab masside elu fookuse ellujäämisele, ehk võitlusele oma õiguse eest olla ja tegutseda, võivad need muutused olla päris positiivsed. Kapitalism on muutumas - selle nime all tehakse seda, mis 90ndate Eestis oleks sirgelt punase rämpsu prügikasti visatud ja mis tänaseidki neoliberaale tagajalgadele ajaks. Ringmajandus, jagamismajandus, hoolimismajandus - need ei ole enam kapitalism, aga kuna sel ilmavaatel on võistlejatega võrreldes nii oluline eelis, siis selle sildi alalhoidmine jätkub. Kasvu kontseptsioon on samuti nihkumas - majanduskasvu numbritesse vaadatakse sama teraselt sisse nagu rohepesusse: kust see tuleb? Ehk on koguni selleni jõutud, et igasugust majanduskasvu koostatakse keskkonda kui majanduse osa eelisarvestades. Headus- või hoolimismajandus, ehk siis majandus, mis viib inimvajaduste rahuldamiseni ilma kellegi otsese ja teadliku ekspluateerimiseta, on muutumas normiks, võimalik, et sellega on seotud mõned uued maksud, või siis tootearendus, mis muudab vastuvõetavamaks lihast loobumise.

Ent kas selliseid perspektiive luues ei lase ma liiga end kanda lootusel? Tegelikult on möödunud selleks ajaks minu enda roheliseks saamisest umbes 33 aastat, teadlikkusest probleemide kohta veel palju kauem, ja isegi viimaste aastate muutused jäävad endiselt veidrates kohtades toppama (raadiohääled, kes ei suuda (keskkondlikul ja füüsikalisel) paratamatusel ja (majanduslik-finantsilisel) paratamatusel vahet teha, poliitilised jõud, kelle enesehävituslik ogarus pakub demokraatlike valikutena välja need, mis viivad osa inimkonnast sügavama valikuvähesuseni - ja sedakaudu tõmbavad sinna tegelikult kõik....jne)... Kuidas ma saan täna hea seista, et stsenaariumidest liiguks tegelikkuse suunas vaid parimad?

Mis on mu enda eesmärgid? Peale teadlikkuse tõstmise jätkamise, mis veel?

Tahan uurida, mõista seda, kuidas tulevikuohu ees seisev (kollektiivne) vaim vastab. Kuidas ta otsib vastuseid inimkonnast kaugemalt (kas ei ole ontoloogiline pööregi osa sellisest katsetusest?)... Loodan, et selleks ajaks on mul nii uurimisgrupp, tugev ja rahvusvaheline, kui keskus, mille väljakutse on erinevate erialade ühisosa leidmine (ehk koguni eeltoodud teadmistest kasu lõigates). Ma tahaks, et selleks ajaks on mul ka mu enda igapäevaelus keskmed, kus teistega koos tegutseda, otsida keskkonnakeskset eluviisi - mu enda kodus, aga ka lähiümbruses. Et ma söandan oma teadmisi jagada ja ise õppides edasi liikuda, levitades praktikas neid teadmisi, mis mul on, ja koondades inimesi, kes neid mõtteid tahaks kasutada ja kes ka mind edasi arendaks. Et mul on aega ja rahu seda kõike jälgida ja tajuda. Et kiirustamisest ja ülekuhjatusest on saanud möödanik, nii minu kui ülejäänud inimkonna jaoks.

Aga nüüd - veel 17 min tukastust enne kui kell kukub!

Tulevik, hoia meid kõiki
 
Tahan tänast päeva maha märkida, et vaadata, kuivõrd põhjendamatu on minu kasvav mure ja rahutus tuleviku pärast. Kuigi ma olen roheline olnud vähemalt 18 aastat, ja püüdnud elada minimaalse ökoloogilise jalajäljega, on viimased aastad leidnud mind peadpidi muudes asjades, või ehk liivas. Kui kliimamuutuse teema minuni küündiski, siis suutsin seda mingi õlgu kehitava ükskõiksusega - noooh, kui pole siiani midagi toimunud, ega siis nüüd midagi kiiremini toimuma ei hakka ka! - endast tõrjuda.

Ent ohu võimalikkus ja ohuks ette valmistumise vajalikkus tuli mingil hetkel ise koju kätte. Mis iganes ka toimuma ei hakka, sõltumine olemasolevatest turvavõrgustikest - riigi ja ühiskonna omadest - sellisel kujul, millega me täna harjunud oleme, ei ole arukas. See on natuke nagu joodiku autosse ronimine lootuses, et saatus on seekord mu vastu heatahtlik, või et noh, pole viga, küll need probleemid lahendatakse pärast seda, kui me vastu puud oleme sõitnud; olemas on ju haiglad, autotöökojad ja muu, mis mind võimalikust õnnetusest elu ja tervisega, isegi kui veidi raputatult välja toob.

Ilmselt lapsevanemana on riskide vältimine või hajutamine intensiivsem ja praktilisem kohustus kui lihtsalt rõõmsalt läbi elu triiviva indiviidina. Ja nii ma olen lugenud, ja lugenud, kusjuures lugenud nii poolt kui vastuargumente, lootes, et eitajate jutus on point, lootes, et jaatajate seisukohtades ja andmetes on mingi süsteemne viga, asja alusetust kinnitav konks, mille külge riputada lootust ja võimalust muretsemata edasi elada. 

Uskuda, et inimkonnal ei ole mõju hoolimata sellest, mis ta ette võtab, on siiski liiga lihtsameelne. Piisavas hulgas suudab ka väikseim organism vallandada maa ökosfääri totaalse muutuse, nagu juhtus permi väljasuremisel. Sel väljasuremisel pole seni vastast olnud.

Nii et ma siiski kahtlen võimaluses rõõmsameelselt kahtluse alla seada kliimateadust selle tänases vormis (kuigi areng on kindlasti olnud arvestatav). Kogu minu skepsise juures igasuguste mudelite vastu ei saa ma mööda vaadata juba toimunu kohta käivatest andmetest, ja kui need viimaste aastakümnete kohta selget trendi näitavad, siis on põhjust muretseda. Jah, süsihappegaasi hulk atmosfääris ei ole otseses korrelatsioonis temperatuurimuutusega - aga väidetakse, et me näeme tänase süsihappegaasi mõju 30-40 aastat hiljem. Siis, kui minu lapsed on sama vanad, kui mina praegu. Kas mina sellal veel elan või mitte, pole oluline. Selge, et muutused tulevad pikkamööda, ja valida on lootuse vahel, et kõik on ja jääb nii nagu täna - 7. aprillil - ja et muutused selles, kuidas me elada saame on nähtavad juba umbes 5-10 aasta pärast. Ma tahan olla ise valmis võimaluseks, et sellised muutused tulevad, ja kasvatada oma laste oskust muutustega toime tulla. Muidugi on sel piirid. Katastroofistsenaarium võib sisaldada tingimusi, millega keegi kohaneda ei suuda, ja selle vastu ei oska ma neile pakkuda muud ravimit kui usku sellesse, et surmaski on mingi lootus. Mitte, et ma neile selliseid teemasid kuidagi otseti sõnastaks - väljasuremise teema on õhtusöögilauas ikka ainult dinosauruste ümber keerelnud.

Minu esimene postitus on juba kaks aastat vana. Siis olid mul meelil teised mured, ja lein. Tahan täna siia panna maha lihtsalt märgi, kontrolljoone reaalsuse testimisel, omamoodi mõõtmispunkti. Täna on minu jaoks andmete hulk katastroofi võimalusest sedavõrd suur, et ma tahan intensiivselt ohjata tänast muret homse pärast oma eluviisis ja tulevikuplaanides korrektuuride tegemisega. Alustasin umbes kuu aja eest ettevalmistusi tsivilisatsioonisõltuvuse vähendamiseks ja tahan järgmise paari aasta jooksul seda ise hakkamasaamise võimet tunduvalt edasi arendada, sealhulgas elukohariiki muutes ja võimalik, et ka oma karjäärile teistsugust mõtet või suunda andes.

Mitte miski selles, mida ma teen ei ole siiski ainult ühe eesmärgi nimel - isegi kui muutused ja mudelid narriks osutuvad, on see eluviis minu meelest lihtsalt õigem. Mul ei ole õigust reostada ja raisata ka sellisel juhul, kui selle eest pole karistust ette nähtud.

Ja siiski ma loodan, südamest ja intensiivselt, et võin seda postitust vaadata tulevikus muigega.

Insult, vähk ja ravimid: mida ma teeksin täna

Minu ema enam ei ole. Homme saab sellest juba mitu kuud.

Ma tahaks maailmale kiidelda, kui hea ema ta oli, kui lahke ja heasüdamlik, ja kuidas ta näol oli vaibumatu naeratus, peaaegu lõpuni. Aga see siin ei ole päris see koht, kus seda teha. Edaspidi, mingis ma arvan vähem efemeerses vormis, jah.

Siin tahaksin kirjutada hoopis millestki muust. Sellest, kuidas ei maksa iial alla anda, kui asi on armsa inimese tervises. Või täpsemalt, kuidas väljaspool tavaraame mõtelda ja lahendusi otsida.

Minu emal oli kahepoolne rinnavähk, mis avastati menopausijärgselt. Aga mitte see ei viinud teda ära. Ei, hoopis südameveresoonkonna haiguste tagajärjel tekkinud miniinsuldid. Ravimitel, mida ta vähiopi järgselt mitu aastat kasutas, oli sääraste haiguste riski suurendav mõju. Mul pole võimalik mitte kuidagi tõestada, et just nende vahel oli otsene seos, aga kui ma täna saaksin minna ajas tagasi, teeksin oma ema toetamisel hoopis teisi otsuseid, kui siis.

Ema võttis erinevaid aromataasi inhibiitoreid. Arvestades tema vanust (üle 70) ja tema vähitüübi arengu aeglust, tundub mulle täna, et ta ei pidanuks neid üldse võtma. Kasutasin küll vähiprofileerijat (see, mida mina tollal kasutasin, oli NexCura oma, mida aga enam miskipärast netist kätte ei saa, aga võibolla on see siin sama asjalik) - ent mis see mitte-meediku värske teadmine arsti kogemuse ja argumentide ning veenvuse vastu ikka aitab? Ema kartis. Ja võttis korralikult rohtu. Täna oleksin ma arstidelt palunud selgitust, milline risk täpselt tuleneb selliste ravimite mittevõtmisest - ja arsti asemel, kes ema luuvähiga hirmutas, oleksin otsinud neid, kelle argumendid oleks vähe tõsiseltvõetavamad ja mõistusele tuginevad olnud.

Täna oleksin tegelenud ennetavalt võimalusega, et nii keemiaravi kui järelravi mõjul võib suureneda risk insultideks. Siis ei teadnud ma sellest midagi -- ja ma kahtlustan, et arstid ei tegele sellise tausta selgitamisega patsientidele üldse. Miks, ma ei tea. Mugavusest, kogu inimkeha komplekssuse hoomamatuse tõttu? Kuna kord tuleb minna nii ehk naa, nii et vahet pole?

Minu jaoks on vahe. See, et mu ema pidi hääbuma vaimselt, jupp-jupilt, oli tema suhtes ääretult ebaõiglane. Ta vahe mõistus ja nooruslikkus enese väljendamisel oli talle nii omane, et selle kadumist tajusin ma alateadlikult juba üsna pea pärast ta keemiaravi algust ja sellele järgnenud perioodi. Aga ma arvasin, et tegemist on nähtusega, mida nimetatakse "keemiaravi-ajuks".

Täna ma soovitaks emale hoopis viinamarjaseemne ekstrakti (GSE). Sel näib olevat tõestatult sarnane efekt kui talle välja kirjutatud farmatseutilistel aromataasi inhibiitoritel, ent kahtlaste kõrvalmõjude asemel olnuks sel tema edasiste insultide tõenäosust hoopis vähendav, mitte suurendav mõju - kuivõrd see veresoonte tervist parandab. GSE ja vähi seostest on samuti ohtralt uurimusi, millest mitmed paistavad osutavad GSE soodsale mõjule vähiravis. Teatava ettevaatusega oleksin ehk muretsenud talle ka graviola ehk Annona muricata ekstrakti või vähemalt graviola teed, mille mõju vähirakkudele on mõne uuringu põhjal üsna oluline, vt ka siit ja nimekirja erinevatest uuringutest siit.

Selle asemel tarbis ta ravimeid, mis suurendasid nii insuldi-riski, liigestevalu kui erinevaid siseorganite probleeme. Nende lahendamiseks sai ta lisakokteili ravimeid - ja ma ei taha siin süüdistada arste (ma ise pidanuks oma võimed 100% ema heaks rakendama, ja ei mõistnud seda teha...), vaid lihtsalt tõden hämmeldunult, et pool aastat enne surma võttis ema järgnevaid ravimeid: simvastatini ja losartaani (kolesterooli ja vererõhuravimid), aspiriini koos magneesiumoksiidiga verevedeldamiseks ning spasmedi uroloogiliste vaevuste leevendamiseks. Nendele lisandusid pea sertraliin ärevuse vähendamiseks (ta mäluprobleemid olid talle endale ilmselt palju tuntavamad kui meile, kõrvaltvaatajtele, kes me teda tühjade sõnadega nokkisime, öeldes, et ta mälul pole tema vanuse kohta mitte kõige vähematki viga) ja propanolool kätevärina vähendamiseks. Just see viimane oli vist ka see, mis selle kokteili ilmselt nii toksiliseks muutis, et ta keha enam toime ei tulnud. Pealegi oli ta saanud simvastatiini ligi aasta, ometi on selle ravimi pikaajalise tarvitamise võimalikeks tagajärgedeks lihasevalud, lihasnõrkus ja mäluprobleemid. Miks sellest perearst ei teadnud, on raske ütelda. Pikaajalised kõrvalmõjud paistavad olevat üldse info, millega patsiente eriti vaevama ei hakata.

Ma kasutasin ema ravimitel pilgu peal hoidmiseks ravimite omavahelise mõjude analüüsijat - aga selle võimed piirduvad tegelikult kahe ravimi suhetega. Kui ravimeid on kolm ja enam, siis selle mõistmiseks vajanuksime dr House'i suutlikkust (oleks ammu aeg, et midagi säärast ka tegelikkuses võimalikumaks osutuks. Praeguseks on vaid mängud...). Nii et sellest jäi väheks. Kui ema keha lõpuks enam toime ei tulnud, otsustasime jätta alles vaid üliolulised ravimid, milleks mõningase arutelu järel osutus ainult sertraliin; lisasime ka kalamaksaõli, kuigi ilmselt olnuks ses seisundis veel olulisem olnud just veresoonte toetamine, mida aga kalamaksaõli ilmtingimata ei tee, kuigi just sellest räägitakse nii ateroskleroosist kui üldisest ajutervisest kõneldes kõige enam.

Ent ilmselt oli liiga hilja. Ema seisund halvenes üha, üldise neuropaatia tekkeni, kuni ta kustus. Võibolla võtan end edaspidi kokku ja kirjutan ka ema viimastest päevadest ja sellest, kui vähe me teame üldse elu lõpust. Ja kui oluline on tegelikult mahajääjatelgi teada, mis annab märku sellest, et lõpp ongi käes. Minu jaoks oleks nende märkide äratundmine tähendanud võimalust olla ema kõrval, kui ta hing lahkus. See võimalus olla tema viimase hingetõmbe juures, nagu tema oli minu juures kui ma oma esimese hingetõmbe tegin, on nüüd pöördumatult läinud.