Eelmine, 7 aastat ja 2 kuud vana postitus ei ole ehk küll täide läinud oma võimaluste kohutavuses. Ent täna on samas punktis koos minuga palju, palju inimesi. Kohutavuse potentsiaali tajumises on selle ajaga toimunud nihe, mdia ma üldse võimalikuks ei pidanud. Eks anna see veidi edevusele jõudu - ja samas ka lootust, sest koos on lahendused võimalikud.
Kus ma siis tänaseks olen? Muutunud on erialane kese, just nagu ma lootsin. Hakkamasaamise võimed on ehk minimaalselt edasi arenenud, aga on olemas koht, kus neid arendada, ja abstraktsel kujul ka teadmisi.
Ent mis siis nüüd edasi? Mis märgi saaks täna maha panna?
7 aasta pärast on roheteemad ilmselt institutsionaalse reaalsuse osa ja põtkivad rohepesijad ja naftakompaniid üsna tõsiselt hädas. Kuna teadlikkus rohepesust on väga valdav ja üha kasvav arv teraseid silmapaare jälgib iga sellist võimalust, võib selle suhtes tekkinud trotsil olla huvitavaid järelmeid, sh käegalöömist, küünilisust ja skepsist, ent ühtlasi sunnib see muutustele. Kui just pole toimunud poliitilisi mullistusi, mis sarnaselt teiste paikadega, kus keskkonnasurve viib äärmuslikkusele, liigutab masside elu fookuse ellujäämisele, ehk võitlusele oma õiguse eest olla ja tegutseda, võivad need muutused olla päris positiivsed. Kapitalism on muutumas - selle nime all tehakse seda, mis 90ndate Eestis oleks sirgelt punase rämpsu prügikasti visatud ja mis tänaseidki neoliberaale tagajalgadele ajaks. Ringmajandus, jagamismajandus, hoolimismajandus - need ei ole enam kapitalism, aga kuna sel ilmavaatel on võistlejatega võrreldes nii oluline eelis, siis selle sildi alalhoidmine jätkub. Kasvu kontseptsioon on samuti nihkumas - majanduskasvu numbritesse vaadatakse sama teraselt sisse nagu rohepesusse: kust see tuleb? Ehk on koguni selleni jõutud, et igasugust majanduskasvu koostatakse keskkonda kui majanduse osa eelisarvestades. Headus- või hoolimismajandus, ehk siis majandus, mis viib inimvajaduste rahuldamiseni ilma kellegi otsese ja teadliku ekspluateerimiseta, on muutumas normiks, võimalik, et sellega on seotud mõned uued maksud, või siis tootearendus, mis muudab vastuvõetavamaks lihast loobumise.
Ent kas selliseid perspektiive luues ei lase ma liiga end kanda lootusel? Tegelikult on möödunud selleks ajaks minu enda roheliseks saamisest umbes 33 aastat, teadlikkusest probleemide kohta veel palju kauem, ja isegi viimaste aastate muutused jäävad endiselt veidrates kohtades toppama (raadiohääled, kes ei suuda (keskkondlikul ja füüsikalisel) paratamatusel ja (majanduslik-finantsilisel) paratamatusel vahet teha, poliitilised jõud, kelle enesehävituslik ogarus pakub demokraatlike valikutena välja need, mis viivad osa inimkonnast sügavama valikuvähesuseni - ja sedakaudu tõmbavad sinna tegelikult kõik....jne)... Kuidas ma saan täna hea seista, et stsenaariumidest liiguks tegelikkuse suunas vaid parimad?
Mis on mu enda eesmärgid? Peale teadlikkuse tõstmise jätkamise, mis veel?
Tahan uurida, mõista seda, kuidas tulevikuohu ees seisev (kollektiivne) vaim vastab. Kuidas ta otsib vastuseid inimkonnast kaugemalt (kas ei ole ontoloogiline pööregi osa sellisest katsetusest?)... Loodan, et selleks ajaks on mul nii uurimisgrupp, tugev ja rahvusvaheline, kui keskus, mille väljakutse on erinevate erialade ühisosa leidmine (ehk koguni eeltoodud teadmistest kasu lõigates). Ma tahaks, et selleks ajaks on mul ka mu enda igapäevaelus keskmed, kus teistega koos tegutseda, otsida keskkonnakeskset eluviisi - mu enda kodus, aga ka lähiümbruses. Et ma söandan oma teadmisi jagada ja ise õppides edasi liikuda, levitades praktikas neid teadmisi, mis mul on, ja koondades inimesi, kes neid mõtteid tahaks kasutada ja kes ka mind edasi arendaks. Et mul on aega ja rahu seda kõike jälgida ja tajuda. Et kiirustamisest ja ülekuhjatusest on saanud möödanik, nii minu kui ülejäänud inimkonna jaoks.
Aga nüüd - veel 17 min tukastust enne kui kell kukub!
No comments:
Post a Comment