Tulevik, hoia meid kõiki
Tahan tänast päeva maha märkida, et vaadata, kuivõrd põhjendamatu on minu kasvav mure ja rahutus tuleviku pärast. Kuigi ma olen roheline olnud vähemalt 18 aastat, ja püüdnud elada minimaalse ökoloogilise jalajäljega, on viimased aastad leidnud mind peadpidi muudes asjades, või ehk liivas. Kui kliimamuutuse teema minuni küündiski, siis suutsin seda mingi õlgu kehitava ükskõiksusega - noooh, kui pole siiani midagi toimunud, ega siis nüüd midagi kiiremini toimuma ei hakka ka! - endast tõrjuda.
Ent ohu võimalikkus ja ohuks ette valmistumise vajalikkus tuli mingil hetkel ise koju kätte. Mis iganes ka toimuma ei hakka, sõltumine olemasolevatest turvavõrgustikest - riigi ja ühiskonna omadest - sellisel kujul, millega me täna harjunud oleme, ei ole arukas. See on natuke nagu joodiku autosse ronimine lootuses, et saatus on seekord mu vastu heatahtlik, või et noh, pole viga, küll need probleemid lahendatakse pärast seda, kui me vastu puud oleme sõitnud; olemas on ju haiglad, autotöökojad ja muu, mis mind võimalikust õnnetusest elu ja tervisega, isegi kui veidi raputatult välja toob.
Ilmselt lapsevanemana on riskide vältimine või hajutamine intensiivsem ja praktilisem kohustus kui lihtsalt rõõmsalt läbi elu triiviva indiviidina. Ja nii ma olen lugenud, ja lugenud, kusjuures lugenud nii poolt kui vastuargumente, lootes, et eitajate jutus on point, lootes, et jaatajate seisukohtades ja andmetes on mingi süsteemne viga, asja alusetust kinnitav konks, mille külge riputada lootust ja võimalust muretsemata edasi elada.
Uskuda, et inimkonnal ei ole mõju hoolimata sellest, mis ta ette võtab, on siiski liiga lihtsameelne. Piisavas hulgas suudab ka väikseim organism vallandada maa ökosfääri totaalse muutuse, nagu juhtus permi väljasuremisel. Sel väljasuremisel pole seni vastast olnud.
Nii et ma siiski kahtlen võimaluses rõõmsameelselt kahtluse alla seada kliimateadust selle tänases vormis (kuigi areng on kindlasti olnud arvestatav). Kogu minu skepsise juures igasuguste mudelite vastu ei saa ma mööda vaadata juba toimunu kohta käivatest andmetest, ja kui need viimaste aastakümnete kohta selget trendi näitavad, siis on põhjust muretseda. Jah, süsihappegaasi hulk atmosfääris ei ole otseses korrelatsioonis temperatuurimuutusega - aga väidetakse, et me näeme tänase süsihappegaasi mõju 30-40 aastat hiljem. Siis, kui minu lapsed on sama vanad, kui mina praegu. Kas mina sellal veel elan või mitte, pole oluline. Selge, et muutused tulevad pikkamööda, ja valida on lootuse vahel, et kõik on ja jääb nii nagu täna - 7. aprillil - ja et muutused selles, kuidas me elada saame on nähtavad juba umbes 5-10 aasta pärast. Ma tahan olla ise valmis võimaluseks, et sellised muutused tulevad, ja kasvatada oma laste oskust muutustega toime tulla. Muidugi on sel piirid. Katastroofistsenaarium võib sisaldada tingimusi, millega keegi kohaneda ei suuda, ja selle vastu ei oska ma neile pakkuda muud ravimit kui usku sellesse, et surmaski on mingi lootus. Mitte, et ma neile selliseid teemasid kuidagi otseti sõnastaks - väljasuremise teema on õhtusöögilauas ikka ainult dinosauruste ümber keerelnud.
Minu esimene postitus on juba kaks aastat vana. Siis olid mul meelil teised mured, ja lein. Tahan täna siia panna maha lihtsalt märgi, kontrolljoone reaalsuse testimisel, omamoodi mõõtmispunkti. Täna on minu jaoks andmete hulk katastroofi võimalusest sedavõrd suur, et ma tahan intensiivselt ohjata tänast muret homse pärast oma eluviisis ja tulevikuplaanides korrektuuride tegemisega. Alustasin umbes kuu aja eest ettevalmistusi tsivilisatsioonisõltuvuse vähendamiseks ja tahan järgmise paari aasta jooksul seda ise hakkamasaamise võimet tunduvalt edasi arendada, sealhulgas elukohariiki muutes ja võimalik, et ka oma karjäärile teistsugust mõtet või suunda andes.
Mitte miski selles, mida ma teen ei ole siiski ainult ühe eesmärgi nimel - isegi kui muutused ja mudelid narriks osutuvad, on see eluviis minu meelest lihtsalt õigem. Mul ei ole õigust reostada ja raisata ka sellisel juhul, kui selle eest pole karistust ette nähtud.
Ja siiski ma loodan, südamest ja intensiivselt, et võin seda postitust vaadata tulevikus muigega.
