Insult, vähk ja ravimid: mida ma teeksin täna

Minu ema enam ei ole. Homme saab sellest juba mitu kuud.

Ma tahaks maailmale kiidelda, kui hea ema ta oli, kui lahke ja heasüdamlik, ja kuidas ta näol oli vaibumatu naeratus, peaaegu lõpuni. Aga see siin ei ole päris see koht, kus seda teha. Edaspidi, mingis ma arvan vähem efemeerses vormis, jah.

Siin tahaksin kirjutada hoopis millestki muust. Sellest, kuidas ei maksa iial alla anda, kui asi on armsa inimese tervises. Või täpsemalt, kuidas väljaspool tavaraame mõtelda ja lahendusi otsida.

Minu emal oli kahepoolne rinnavähk, mis avastati menopausijärgselt. Aga mitte see ei viinud teda ära. Ei, hoopis südameveresoonkonna haiguste tagajärjel tekkinud miniinsuldid. Ravimitel, mida ta vähiopi järgselt mitu aastat kasutas, oli sääraste haiguste riski suurendav mõju. Mul pole võimalik mitte kuidagi tõestada, et just nende vahel oli otsene seos, aga kui ma täna saaksin minna ajas tagasi, teeksin oma ema toetamisel hoopis teisi otsuseid, kui siis.

Ema võttis erinevaid aromataasi inhibiitoreid. Arvestades tema vanust (üle 70) ja tema vähitüübi arengu aeglust, tundub mulle täna, et ta ei pidanuks neid üldse võtma. Kasutasin küll vähiprofileerijat (see, mida mina tollal kasutasin, oli NexCura oma, mida aga enam miskipärast netist kätte ei saa, aga võibolla on see siin sama asjalik) - ent mis see mitte-meediku värske teadmine arsti kogemuse ja argumentide ning veenvuse vastu ikka aitab? Ema kartis. Ja võttis korralikult rohtu. Täna oleksin ma arstidelt palunud selgitust, milline risk täpselt tuleneb selliste ravimite mittevõtmisest - ja arsti asemel, kes ema luuvähiga hirmutas, oleksin otsinud neid, kelle argumendid oleks vähe tõsiseltvõetavamad ja mõistusele tuginevad olnud.

Täna oleksin tegelenud ennetavalt võimalusega, et nii keemiaravi kui järelravi mõjul võib suureneda risk insultideks. Siis ei teadnud ma sellest midagi -- ja ma kahtlustan, et arstid ei tegele sellise tausta selgitamisega patsientidele üldse. Miks, ma ei tea. Mugavusest, kogu inimkeha komplekssuse hoomamatuse tõttu? Kuna kord tuleb minna nii ehk naa, nii et vahet pole?

Minu jaoks on vahe. See, et mu ema pidi hääbuma vaimselt, jupp-jupilt, oli tema suhtes ääretult ebaõiglane. Ta vahe mõistus ja nooruslikkus enese väljendamisel oli talle nii omane, et selle kadumist tajusin ma alateadlikult juba üsna pea pärast ta keemiaravi algust ja sellele järgnenud perioodi. Aga ma arvasin, et tegemist on nähtusega, mida nimetatakse "keemiaravi-ajuks".

Täna ma soovitaks emale hoopis viinamarjaseemne ekstrakti (GSE). Sel näib olevat tõestatult sarnane efekt kui talle välja kirjutatud farmatseutilistel aromataasi inhibiitoritel, ent kahtlaste kõrvalmõjude asemel olnuks sel tema edasiste insultide tõenäosust hoopis vähendav, mitte suurendav mõju - kuivõrd see veresoonte tervist parandab. GSE ja vähi seostest on samuti ohtralt uurimusi, millest mitmed paistavad osutavad GSE soodsale mõjule vähiravis. Teatava ettevaatusega oleksin ehk muretsenud talle ka graviola ehk Annona muricata ekstrakti või vähemalt graviola teed, mille mõju vähirakkudele on mõne uuringu põhjal üsna oluline, vt ka siit ja nimekirja erinevatest uuringutest siit.

Selle asemel tarbis ta ravimeid, mis suurendasid nii insuldi-riski, liigestevalu kui erinevaid siseorganite probleeme. Nende lahendamiseks sai ta lisakokteili ravimeid - ja ma ei taha siin süüdistada arste (ma ise pidanuks oma võimed 100% ema heaks rakendama, ja ei mõistnud seda teha...), vaid lihtsalt tõden hämmeldunult, et pool aastat enne surma võttis ema järgnevaid ravimeid: simvastatini ja losartaani (kolesterooli ja vererõhuravimid), aspiriini koos magneesiumoksiidiga verevedeldamiseks ning spasmedi uroloogiliste vaevuste leevendamiseks. Nendele lisandusid pea sertraliin ärevuse vähendamiseks (ta mäluprobleemid olid talle endale ilmselt palju tuntavamad kui meile, kõrvaltvaatajtele, kes me teda tühjade sõnadega nokkisime, öeldes, et ta mälul pole tema vanuse kohta mitte kõige vähematki viga) ja propanolool kätevärina vähendamiseks. Just see viimane oli vist ka see, mis selle kokteili ilmselt nii toksiliseks muutis, et ta keha enam toime ei tulnud. Pealegi oli ta saanud simvastatiini ligi aasta, ometi on selle ravimi pikaajalise tarvitamise võimalikeks tagajärgedeks lihasevalud, lihasnõrkus ja mäluprobleemid. Miks sellest perearst ei teadnud, on raske ütelda. Pikaajalised kõrvalmõjud paistavad olevat üldse info, millega patsiente eriti vaevama ei hakata.

Ma kasutasin ema ravimitel pilgu peal hoidmiseks ravimite omavahelise mõjude analüüsijat - aga selle võimed piirduvad tegelikult kahe ravimi suhetega. Kui ravimeid on kolm ja enam, siis selle mõistmiseks vajanuksime dr House'i suutlikkust (oleks ammu aeg, et midagi säärast ka tegelikkuses võimalikumaks osutuks. Praeguseks on vaid mängud...). Nii et sellest jäi väheks. Kui ema keha lõpuks enam toime ei tulnud, otsustasime jätta alles vaid üliolulised ravimid, milleks mõningase arutelu järel osutus ainult sertraliin; lisasime ka kalamaksaõli, kuigi ilmselt olnuks ses seisundis veel olulisem olnud just veresoonte toetamine, mida aga kalamaksaõli ilmtingimata ei tee, kuigi just sellest räägitakse nii ateroskleroosist kui üldisest ajutervisest kõneldes kõige enam.

Ent ilmselt oli liiga hilja. Ema seisund halvenes üha, üldise neuropaatia tekkeni, kuni ta kustus. Võibolla võtan end edaspidi kokku ja kirjutan ka ema viimastest päevadest ja sellest, kui vähe me teame üldse elu lõpust. Ja kui oluline on tegelikult mahajääjatelgi teada, mis annab märku sellest, et lõpp ongi käes. Minu jaoks oleks nende märkide äratundmine tähendanud võimalust olla ema kõrval, kui ta hing lahkus. See võimalus olla tema viimase hingetõmbe juures, nagu tema oli minu juures kui ma oma esimese hingetõmbe tegin, on nüüd pöördumatult läinud.